september 20, 2017

Soojuspumpadest

Õhksoojuspumpa on soodne osta ja soodne kasutada

Õhksoojuspump on kütteseade, mis on võimeline külmast välisõhust pumpama siseruumidesse soojust. Mida parem on õhksoojuspump, seda külmemast välisõhust ta soojuse kinni püüab ja seda vähem seejuures elektrit tarbib. Hea õhksoojuspump suudab soojust pumbata ka siis, kui õues on külma –25 °C.

Kuna mõistel „õhksoojuspump” puudub praegu ametlik definitsioon, siis võimaldab see seadmemüüjatel olla selle sõna kasutamisel väga paindlik. Ostjal ei jää aga üle muud, kui ennast selle valdkonna üksikasjadega kurssi viia. Seepärast oleme pannud kirja hulgaliselt teadmisi ja seletusi, mis aitavad Teil õiget soojuspumpa valida ning seda ka õigesse asukohta enda soovide kohaselt paigaldada.

Soovitame tutvuda kogu siin esitatud infoga: nii leiate just endale sobiva lahenduse ning välistate liiga optimistlikud ootused ja ka liiga suured hirmud soetatava seadme suhtes.

Mis asi on õhksoojuspump

Heal lapsel mitu nime
Õhksoojuspumba termin tuli laialdasemalt põhjamaades kasutusele umbes 2000. aastal, kui soojuse pumpamine muutus majanduslikult otstarbekaks. Kuigi eesti keeles on käibel ka mõisted „õhusoojuspump” ja „õhk-õhksoojuspump” ning mõni vana kooli mees kutsub seda seadet endiselt konditsioneeriks, siis praegu on kõige õigem kasutada nimetust „õhksoojuspump”.

Õhksoojuspumba tööpõhimõte
Õhksoojuspump kasutab säästlikuks kütmiseks ja jahutamiseks tänapäevast tehnoloogiat, mis võimaldab soojusenergiat pumbata ühest keskkonnast teise. Jahutamisel pumbatakse soojusenergiat siseruumist väliskeskkonda ja kütmisel väliskeskkonnast siseruumi. Soojusenergia pumpamiseks kasutatakse kompressorit ning kahte kalorifeeri, millest ühte nimetatakse aurustiks ja teist kondensaatoriks. Soojust transporditakse spetsiaalse külmaainega, mis on võimeline soojust siduma ka väga pakaselisel talveajal.

Õhksoojuspumbaks nimetatakse seadet, mis võtab soojuse õhust ja annab soojuse õhule.

Õhksoojuspumba tööpõhimõtte aluseks on termodünaamika II seadus, mis määrab ära iseeneslike protsesside suuna ja ütleb, et soojus ei saa minna iseenesest külmemalt kehalt soojemale.

Küll aga saab soojust pumbata. Lihtsustatult seisneb seadme tööpõhimõte selles, et ümbritsevast keskkonnast ammutatakse ventilaatori ja aurusti abil madalatemperatuurilist energiat, mis muudetakse kompressoriga kõrgematemperatuuriliseks soojusenergiaks. Seadme välisosas asuv kompressor surub gaasilise külmaaine kokku, mille tagajärjel tõuseb temperatuur nii palju, et see on sobilik ruumide kütmiseks. Edasi suunatakse soojus seadme siseosasse, kus seade loovutab soojuse ruumidesse. Soojuspumbaga jahutamisel pannakse protsess tööle vastupidises suunas: soojus viiakse ruumist väliskeskkonda ja kosutav jahedus puhutakse tuppa.

Võrdluseks võib tuua veepumba tööpõhimõtte. Kui vesi liigub ülevalt alla isevoolselt, siis alt üles on vaja vett pumbata. Sellisel juhul kasutame veepumpa. Täpselt sama funktsiooni täidab õhksoojuspumbas kompressor: kui kütteperioodil liigub soojus ruumist läbi välispiirde õue loomulikul teel, siis soojuse tuppa tagasi toomiseks peame kasutama õhksoojuspumpa.

Energia jäävuse seadus
Kogu soojuse pumpamise protsess on seotud energia jäävuse seadusega: soojuspumba kasutajal on hea teada, et tema soojuspump ei tegele energia tootmise või tekitamisega.

Energia võib esineda väga mitmesugusel kujul ja energia jäävuse seadus väljendabki ühte looduse kõige olulisemat seadust: maailmaruumis on energiat just nii palju, kui seda on, ja energiat ei teki juurde ega kao ka ära. Energia võib vaid muuta oma asukohta või vormi (liiki), mis ühtlasi lükkab ümber skeptikute väited, nagu oleks soojuspumba puhul tegemist füüsikaseaduste eiramisega